London - elu parim tripp!!! (1)

Kui käes on hilised õhtutunnid/varajased hommikutunnid ja äratuskellani on jäänud vaid viis tundi, on just õige aeg meenutada möödunud aegu üle-eelmisest nädalast.

Mis siis toimus? Kõigest elu parim tripp üle väina (ehk käise - la Manche) Londonisse. Enne lahkumist olin kindel, et tegin nende Ryanairi kohta üle mõistuse kallite piletite (80 euri) ostmisel hiiglasliku vea. Kõrvaltvaatajale võiski hiljem järgnenud sündmuste põhjal tunduda, et mu ennustus osutus tõeks, kuid elu käib ikka imelikke radu ja tundub, et õnn ei allu ühelegi Maal tuntud seaduspärale. Minu oma vähemalt mitte.

Kõik algas nii: enne piiramatuid söögiorgiaid (jõulud ja uus aasta) ning pikki maha magatud päevi (talvevaheaeg) otsustasin Alpide suusareisi asemel, mis liiga kalliks osutus, hoopis ühineda kahe eesti kamraadiga, kes kolmandale Londonisse külla minna plaanisid. Kõnealuste isikute privaatsuse ja maine kaitsmiseks kasutan järgnevas tekstis alias'i Celia, Ilus Helen ja lihtsalt Maria (a.k.a. Mrs. Ben)

Nii, kui ma nüüd siin natuke hullumeelselt kõlava isekeskis kõkutamise ära lõpetan, siis võib lisada, et tõenäoliselt jätab enamik tekstist minu blogi-lugejaid üsna külmaks. Laused nagu: "Nad on täitsa paljad!" või "Kensington Park Hotel" tunduvad täiesti tavalised eestikeelsed laused. Seda nad ei ole. Mida üritangi kohe tõestada.

Ilmselgelt on ka näha, et eestikeelsete väljendite kasutamisest puudust tunnen, sest tahaksin siia kirja panna iga naljaka/kavala ütluse, mida tean, et tõestada neile prantslastele, et ma tegelikult oskan ka rääkida! Haa, nägite nüüd! ... nad vist ei saanud aru :( :(

Olgu selle eesti keelega nagu on, tänase põhiloo jutustamisega peab vist alustama lihtsalt täiesti algusest.

1. päev
Peale seda kui olin äratuskella peale üles ärganud kell 6:30 hommikul, mis teatud varasematele kogemustele tuginedes polegi nii iseenesestmõistetav (khmm Riia reis 2009), eriti kui võtta arvesse, et olin viimase kuu jooksul sisse harjutanud rütmi 6-7 hommikul kuni 14:00 päeval ja mõtlesin, et on vist tõesti aeg magama minna umbes siis kui kõrvaltoast naabri hommikust äratuskella kuulsin (päris naljakas oli :S). Igatahes tol varajasel jaanuarikuu hommikul, pärast äratust ja sihikindlat peegli vältimist, vorpisin valmis kanaliha- ja šnitslivõileivad (mis muide hiljem vägagi marjaks ära kulusid, küll kuulete ;) ja jätsin oma arvuti Bee’le kasutamiseks, kes samasuguse topeltsuure hommikuse padjanäoga mulle poolkõõrdi otsa vaatas (ühised raskused on ikka naljakad.). Nimelt oli ta oma läpaka laadija just suutnud suitsu ja sädemeid välja ajama panna ja kuigi mu Dell on üsna tilluke, otsustasin teda mitte endaga kaasa võtta (üks asi vähem, mida ära kaotada saab). Muidugi võiksin kirjutamata jätta selle, et ta tegelikult kasutas mu raali umbes 15 minutit ja viskas siis vihaga kõrvale, sest mu klaviatuur on QWERTY, mis seadistatud eesti süsteemiga, ja kui ta ei leidnud üles allkriipsu ja ätti, et facebooki sisse logida, muutus mu läpakas tema jaoks täiesti kasutuks. (Pole üldse mõtet üritada teistele head teha.)

Väike vahemärkus: ma arvan, et sellest postitusest tuleb mu ajaoo pikim. Lisaks reisile pean siin vahele kirjutama ka kogu kõrvalinformatsiooni, mida ma juba mitme kuu jooksul regulaarsete blogipostitustena oleksin pidanud üles kirjutama. Jaa-jaa, sõnu regulaarsus ja mina ei leia te kollokatsioonide sõnaraamatus ühelt ja samalt leheküljelt.

Niisiis Bee on minu parim sõber siin, aga tema kirjeldus on juba eraldi blogipostitust väärt (lol).

Tolle esimese päeva sündmused jätkusid üsnagi meeldivalt. Õnneks on minu kodu juurest otse linnaliinibuss Toursi lennujaama, mis on nii nunnu tilluke kahe väravaga ehitis. Ma arvan, et nad on avatud üldse ainult teisipäeviti ja laupäeviti (siis tulevad sisse Ryanairi lennud :). Kahjuks pidin sinna nunnusse lennujaama jätma mu isa antud taskunoa, sest mu kaks reisikogemuste süsteemi läksid mingil hetkel asju pakkides lühisesse (lennukite käsipagas – terariistad ja vedelikud keelatud – ning seljakotimatk teadmata oludes (Kaitseliit) – vajalik taskunuga, et poest ostetud toidust võileibu vorpida). Õnneks suutsin lennujaamaonusid üle kavaldada, kui lõhnatesteri kahe šokolaadi vahele peitsin [muhahaa – kurikaelalik naer]. Hiljem sain aga teada, et tegelikult võisin väikeseid alla 100ml vedelikupudeleid nagu šampoon ja kreem kaasa võtta küll [d’oh]. Oleksin seda teadnud, siis poleks pidanud meeskodanike juures couchsurfingut tehes seebiga nägu ja tukka pesema :S, aga sellest juba hiljem... (ohh, see kõlab nii õudselt, tegelikult oli väga lahe ! :D

Edasi läks kõik üsna plaanipäraselt. Oli ilus krõbe hommik ning tavapärane tukastus vertikaalasendis ja rõõm Inglismaa (Suur-Britannia) pinnale jõuda mõjusid üsna turgutavalt. Kuni jõudsin easybusiga Victoria Stationisse... üllatus-üllatus, mingil hetkel pärast Toursis passikontrolli läbimist ja Victorias Stationisse jõudmist oli kaduma läinud minu kallis must Puma kotike, mis sel korral sisaldas kõiki dokumente ja pangakaarte (peale passi – viuhh). Vastu kõiki harjumusi olin just sel korral hommikul liiga väsinud olnud, et tõsta pooled asjad seljakoti sisetaskusse (vähemalt üks pangakaart ja mõned mittevajalikud kaardid). See on reisidel tavaliselt üks mu põhireeglitest. Eks mõned vead on vist andestamatud.

Jõudsid siis kohale minu kolm sõpra, kellele tervituslauseks ütlesin pärast viit kuud lahusolekut üsna ebakonventsionaalselt: „Mul ei ole rahakotti“. Well they didn’t see that one coming! :) Aga mis seal ikka. Olen olnud reisidel igasugustes väljapääsmatutes olukordades, kuid seekord olid mul vähemalt sõbrad kaasas (kes küll minu aitamise väljavaate peale just rõõmust ei hüpanud :))

Kas uskuda või ei, aga millegipärast olen 100% kindel, et just sel hetkel algas minu tõeline seiklus. Selle asemel, et mu reisi ära rikkuda, tegi see eesolevast ülipõneva väljakutse: kuidas Londonis 5 päeva ilma rahata ära elada ehk kuidas saab Londonis asju tasuta? Üldiselt mulle meeldib ise probleeme luua ja siis neile lahendusi otsida. (Mis töökohal sellist kogemust vaja võiks minna?)

Vahemärkus: teksti on juba kahe A4 jagu.

Nagu midagi polekski juhtunud, tegime siis ikkagi kohustusliku tiiru Sokuhüppeid Tegeva Singi palee juures, võtsime kuningannaga väikese ’tea and biscuits’, kusjuures mind löödi teenete eest rüütliks (mis oli mõõgaks, Celia? Ma ei mäleta enam!) Pildidokumentatsioon saab vist üles facebooki, kui kannatab kriitikat.

Ent kogu selle aja töötas mu pea nagu kompuuter genereerides skeeme, kuidas väljapääsmatust olukorrast välja pääseda. Tegelikult tean nüüd, et väljapääsmatuid olukordi ei ole olemas, sest loomulikult on mul olemas õde, kellele saab igal hetkel meili kirjutada. Lahendus järgmine: õde saadab sõbranna arvele raha ja sõbranna võtab selle automaadist välja. Loomulikult oli aga ainult ühel kolmest kamraadist funtksioneeriv pangakaart (funktsioneerivate pangakaartide tõenäosus ongi ju kolm ühele). Väike nõuanne: ärge ühinege Nordea pangaga, kes annab teile Maestro (?), mida peaaegu ükski välismaine pangaautomaat ei tunnista, ja aktiveerige alati oma uus pangakaart enne kasutamist. :)

Skeem tundus üsna geniaalne, ainuke viga selles, et raha pidi ootama kaks päeva :S Siin tulevad mängu eelmisel õhtul hoole ja vaevaga küpsetatud kanalõigud ja šnitsel ning üks keedumuna ja tomat. Muideks valgudieet pidigi kõige tõhusam olema.

Jätkasime siis oma jalutuskäiku väljakule, kus admiral Nelipoeg posti otsast Londonit piidleb, ja ennäe, vastused minu jutu alguses püstitatud küsimusele hakkasid ise-enesest välja kooruma. Tegelikult lausa hüppasid täitsa ise mulle näkku. Seal on purskkaevud! Ja inimesed viskavad ju purskkaevudesse raha! Aga viskavad liiga kaugele. :( Need külmast vähipunase käe hinnaga välja õngitsetud 50 penni said hiljem ühele kerjusele, kes kuuma šokolaadi (või vast mõne muu kurku soojendava joogi) jaoks raha palus. Tulevik tundus aga helge, sest sealsamas juures oli ka esimene tasuta vaatamisväärsus, kuhu külma ilma korral sisse sooja saab minna - National Gallery. Kahjuks ei jõudnud me esimesel korral muuseumi poest kaugemale, kuna nälg ei andnud asu. Pood oli aga minu jaoks silmi avava tähendusega, sest täheldasin, et olin iseenda teadmata sattunud Londonisse koos kolme kunstiklassi-humanitaarkooli õpilase-kunstihuvilisega. Skoor!

Tulevik tundus helge ka sellepärast, et pärast purskkaevust sentide välja õngitsemist (kas või ainult nalja pärast) ei ole võimalik enam madalamale langeda. :D :D Seega nüüdsest ikka ainult ülespoole! Per aspera ad astra.

Aga ei, esimese päeva seiklused ei ole veel läbi. Veel kaugeltki mitte. Päike oli alles loojunud (teoreetiliselt kusagil Londoni pilvede taga), kui reisidel alati mugavalt käepärast oleva mäki uksest sisse astusime.

Aga sellest juba järgmisel korral. Head ööd.

PS: minu ekstsentriline taustavärv on hommage ilusale Helenile