London (2)

Doktor hullpulli nõuandenurk: Kuidas unest lahti saada? Heitke voodisse :S

Nüüd ongi õige aeg jätkata juttu Londonist. Mis siis edasi sai? Astusime Mäkki sisse ja samal ajal kui teised jäätisekokteili libistasid, närisin ära oma võileiva number 1. No ja muidugi te teate, et London kubiseb ilusatest meestest ja Celia ei saanud kohe kuidagi pidama ja hakkas kõrval-lauas istuvat meest sebima. Celia, ma tean, et vanemad mehed on seksikad, aga 70-aastane on ikka liig mis liig. Me Heleniga, diskreetsed nagu me oleme, ei tahtnud nagu otse midagi öelda ka, kuni me juba olimegi tolle noormehega teel National Theatre’sse jazzi kuulama. (Seal mängitakse igal õhtul umbes kella 6-7 paiku enne etenduste algust tasuta muusikat, pange kõrva taha – tasuta ajaviitmise võimalus nr. 2). Enne aga jõudis ta meile näidata mingit krüpti ja rääkida Klepatra nõelast a.k.a hiigelfallosest, mis Egiptlased kunagi Londonile teenete eest kinkinud olid. Tegelikult oli ta väga tore vanamees, aga kuna vanusevahe osutus siiski liiga suureks takistuseks, pidime temaga kahjuks hüvasti jätma.

Muidugi unustasin kõige olulisema asja ära. Nimelt tutvustas Mrs. Ben mäkis meile Mr. Beni. Ma usun, et esmamulje oli täiesti superhea (khmm khmm) ja kena inglise džentelmen nagu ta on, pakkus ta mulle tolleks ööks oma sohvat. Sain küll aru, et tegemist pole couchsurfingu-tüüpi inimesega, aga ma ei olnud kõige juhtunu valguses võimeline tol ööl veel kusagile üksi ööbimiskohta otsima minema.

Niisiis pöördusimegi pärast vanahärraga hüvasti jätmist Põhjametsa poole. Muideks, transport on Londonis hirmkallis. Ma oleks täiesti ilma rahata hakkama saanud mitu päeva, aga isegi kõik minu sohvapakkumised tulid kusagilt Greater Londoni äärtest, kuhu isegi tube’iga ei saa, vaid tuleb rong võtta. Kui edasi-tagasi sõit maksab 10 naela ja hostel kesklinnas maksab 19 naela, siis couchsurfing kaotab osa oma mõttest. Kuid siiski mitte päriselt, küll saate teada, miks ;) ;)

Õhtu Beni pool möödus suuremate viperusteta, kuid hommikul ärgates, üllatus-üllatus, oli akna taga lumesadu. Millegipärast on igas majas, kus ma kunagi Londonis ööbinud olen, öösel alati väga-väga külm olnud. Ju nad vist „unustavad“ külalistetoas kütte sisse lülitada. Nii palju siis külalislahkusest :D

Ma tunnen, et mul tegelikult ei ole praegu inspiratsiooni, et kirjutada. Teoreetiliselt peaksin praegu magama, et homme kell 7 loengusse minna, aga tühja sellega :D

Päev 2
Võtsime juba üsna varakult jalad selga, et linna poole minna, kuid enne tuli astuda läbi Mrs. Beni juurest, kes jätkuvalt hommikul enda sättimiseks 2 tundi kulutab. Selle aja jooksul jõudsime võtta väikese ’tea and biscuits’ teda majutava vanadaamiga, kes oli väga-väga meeldiv ja rääkis nii ilusasti inglise keelt :) Siit aga nõuanne kategooriasse „tasuta söök Londonis“. Laske ennast teed jooma kutsuda. Küpsised täidavad päris hästi kõhtu ;)

Tol hetkel aga hakkasin juba natuke muret tundma, kas meil kunagi üldse ka nooremate inimestega vestelda õnnestub...

Jõudsime siis linna ja möödudes juhuslikult Royal Courts of Justice’st mõtlesime, et hmm, miks mitte sisse astuda. Mitte et meie ebakonventsionaalselt sportlik riietus ja roosad (!!!) sinised joped meid ümbritseva halli-musta-tumesinise massi hulgast silma poleks paistnud, jalutasime seal tähtsa ja tegusa näoga ringi. Oleks mõni kohalik kaasas olnud, oleksime ehk ka mõnele kohtuprotsessile pilgu peale visanud. Kirjade järgi on need ju kõigile avatud. (Tasuta ajaveetmisvõimalus Londonis nr. 3) Lihtsalt see pilt, kuidas meie neli oma kirjude jopedega tähtsate nägudega mingi lokitud parukaga tüübiga ja 3-4 kohtualusega tõtt vahime, see oleks nii hindamatu olnud :D :D (Saalides oli suht väga rahvast.)

Järgmisena möödusime mingist tornist ja muidugi tuli kõigil vastupandamatu soov sinna uduse ilmaga üles ronida, et olematut vaadet nautida. Ma ei olnudki eriti kade, kui alla teisi ootama jäin ja oma keedumuna närisin. Tegemist oli 1666. aasta tulekahju auks püstitatud sambaga, kus ees plaadil kuningas Charles II antiikses allegoorias oma linna kõigist hädadest päästab. Teoorias näeb sealt Tower Bridge’i, aga kuna tõenäosus selge ilmaga Londonisse sattuda on nii väike, siis pole väga mõtet sinna üles ronima hakata :)

Tower oli nagu ikka. Tegime kohustusliku keelenäitamise pildi beefeateriga ja mõned lollid pildid sillal. Juhuslikult sattusime ka Shakespeare’i kodukirikust mööduma, mis jääb just Toweri vastaskaldale. Tõenäoliselt nimetavad end tema kodukirikuks kõik need, mille lähedal ta elanud on. (Kas mitte Napoleon ei jätnud Ida-Euroopas igale poole maha endanimelisi asju???)

Sealt mitte kaugel oli ka ’The Golden Hind(e)’ millega Sir Francis Drake omal ajal maailmale tiiru peale tegi. Oleks meil rohkem aega olnud, oleksime ka Globe Theatre’ni jõudnud, aga otsustasin ühendust võtta oma esimese sohvaga Londonis. Te ju mäletate kõik filmi Notting Hill, kus Hugh Grant mängis Williami nimelist kutti. No mina läksingi tol õhtul ööbima Notting Hilli kuti juurde nimega William!! Kahjuks sellega igasugune sarnasus ka piirdus :(

Enne ööd läksime aga uuest Põhjametsa, et valmistada üks tõeline õhtusöök verivorsti, hapukapsa ja jahukastmega! Kuid sellest, kuidas üks ameeriklanna ja kaks inglast verivorsti sõid, räägin juba järgmisel korral :D

Head ööd.

Ja siin on Heleni telegraafistiilis versioon juhtunust:
(kommenteerisin ka natuke sulgudes :P)

Esiteks teised ei libistanud jäätisekokteili, vaid McFlurryt. Mr.Ben kiirustas ära Mrs.Beniga mingile tööalasele õhtusöögile. Ja me pidime veetma veel mitu tundi linnas, enne kui me Põhjametsa pidime minema.. Enne kui me seda jazzi, mis üldsegi polnud jazz, kuulama jõudsime, käisid Helen ja Celia ’antikvariaadis’ raamatuid vaatamas. Ja peale jazzi sõi Hullpull oma Houses of Parlamendi vaatega hotell-restoranis ära teise võileiva ja tomati. Seejärel kõndisime üle Westminsteri silla, vaatasime Westminster Abbey ära ja jalutasime veel ja veel, kuni lõpuks jõudsime Victoria Stationisse, kus Hullpulli hea sõber Helen talle Oyster Cardi ostis. Samal ajal, kui Celia pani oma Oysterile raha juurde, tahtis üks kobe London Undergroundis töötav kutt teha tutvust Heleniga, kuid Hullpull ei lasknud neil ühtegi sõna vahetada ja hüppas kiiresti vestlusesse vahele. See selleks, saime sealt endale linnakaardid vähemalt ja saime ka teada, et tegelikult ikka teatakse ka Eestist ühtteist. Niisiis istusime metroosse umbes pool tundi varem, kui oli planeeritud ja alustasime oma sõitu Põhjametsa poole. Kahjuks oodati meid Mr.Beni juurde kella kümneks alles, aga kuna väljas oli hirmus külm, siis tuli Hullpullil täiesti ’geniaalne’ idee, et me võiks sisse astuda erinevatesse söögikohtadesse sooja minna ja teeselda, et me loeme menüüd. Lõpuks otsustasime ikka kella lasta ja sisse minna.

Päev 2
Kui Helen ja Celia pool kümme Mr.Beni juurde jõudsid, ootas Hullpull neid juba õues. Läksime koos Mrs.Beni juurde, kes oli endiselt hommikumantlis ja siis tundis Hullpull ennast koduselt ja vestles mitu tundi Mrs.Beni majutajaga teisest maailmasõjast ja teistest teemadest. Lõpuks sai ka Mrs. Ben ennast riidesse ja me saime hakata linna poole liikuma. Esimene peatus oli Covent Garden. Mrs. Ben ostis sealt endale uue lõhnaõli ja ülejäänud tšillisid niisama. Seejärel leidsime Starbucksi ja saime sealt endale kakaod ja kohvi, . (hullpull: Mrs. Ben heldis ja ostis ka ullpullile kakao. Aitäh :) millega suundusime Royal Court of Justice’ss. Sellest ma parem ei räägiks. Aga kohtuhoone ees oli ka paparazzo. Seejärel jalutasime edasi ja mingi hetk leidsime Mäki, kuhu sooja suundusime. Seal osad sõid ja Hullpull rääkis enamus aega telefoniga. Väljunud Mäkist jalutasime edasi ja jõudsime mingi monumendi juurde, mille nimi oli The Monument. Hullpull, kellel raha ei olnud, otsustas teisi all oodata. Well done. Nimelt läks torni keerdtrepp, tappev keerdtrepp. Üleval oli vaade päris hea. Kuigi Londoni kohal oli tavapärane udu, oli Tower ja Tower Bridge olid ilusti näha. Ülevalt nägime Hullpulli ka ja hõikasime teda. Kui alla jõudsime, saime endale sertifikaadid, et me oleme roninud üles 311’st astmest. Edasi jõudsime Toweri juurde, tegime pilti Beefeateriga ja lasime Politseil endast pilti teha. (???) Siis jalutasime veel natuke ja kuna lumi ei olnud veel ära sulanud, siis võõrsil viibiv ja lumest puudust tundev Hullpull otsustas teha hästi pakkivast raskest lumest ühe lumepalli ja siis virutada see Helenile kuklasse. (ullpull: Ma tegelt sihtisin mööda, aga mul ei lähe kunagi täppi.) Tänks. Igatahes mingi hetk pidi Mrs. Ben Mr.Beniga kokku saama ja ta tahtis minema minna. Kuna pidime õhtul õhtusöögi valmistama, siis mõtlesime, et lähme ka metroosse ja lähme vaatama HullPulli öise elukoha Notting Hill’is üle. Muidugi seisime metroopeatuses ligi pool tundi, sest William lobises telefoniga.

Nagu näha, olin mõned kriitiliselt naljakad kohad ära unustanud. Andestamatu!

Musid.