Doktor hullpulli nõuandenurk: Kuidas unest lahti saada? Heitke voodisse :S
Nüüd ongi õige aeg jätkata juttu Londonist. Mis siis edasi sai? Astusime Mäkki sisse ja samal ajal kui teised jäätisekokteili libistasid, närisin ära oma võileiva number 1. No ja muidugi te teate, et London kubiseb ilusatest meestest ja Celia ei saanud kohe kuidagi pidama ja hakkas kõrval-lauas istuvat meest sebima. Celia, ma tean, et vanemad mehed on seksikad, aga 70-aastane on ikka liig mis liig. Me Heleniga, diskreetsed nagu me oleme, ei tahtnud nagu otse midagi öelda ka, kuni me juba olimegi tolle noormehega teel National Theatre’sse jazzi kuulama. (Seal mängitakse igal õhtul umbes kella 6-7 paiku enne etenduste algust tasuta muusikat, pange kõrva taha – tasuta ajaviitmise võimalus nr. 2). Enne aga jõudis ta meile näidata mingit krüpti ja rääkida Klepatra nõelast a.k.a hiigelfallosest, mis Egiptlased kunagi Londonile teenete eest kinkinud olid. Tegelikult oli ta väga tore vanamees, aga kuna vanusevahe osutus siiski liiga suureks takistuseks, pidime temaga kahjuks hüvasti jätma.
Muidugi unustasin kõige olulisema asja ära. Nimelt tutvustas Mrs. Ben mäkis meile Mr. Beni. Ma usun, et esmamulje oli täiesti superhea (khmm khmm) ja kena inglise džentelmen nagu ta on, pakkus ta mulle tolleks ööks oma sohvat. Sain küll aru, et tegemist pole couchsurfingu-tüüpi inimesega, aga ma ei olnud kõige juhtunu valguses võimeline tol ööl veel kusagile üksi ööbimiskohta otsima minema.
Niisiis pöördusimegi pärast vanahärraga hüvasti jätmist Põhjametsa poole. Muideks, transport on Londonis hirmkallis. Ma oleks täiesti ilma rahata hakkama saanud mitu päeva, aga isegi kõik minu sohvapakkumised tulid kusagilt Greater Londoni äärtest, kuhu isegi tube’iga ei saa, vaid tuleb rong võtta. Kui edasi-tagasi sõit maksab 10 naela ja hostel kesklinnas maksab 19 naela, siis couchsurfing kaotab osa oma mõttest. Kuid siiski mitte päriselt, küll saate teada, miks ;) ;)
Õhtu Beni pool möödus suuremate viperusteta, kuid hommikul ärgates, üllatus-üllatus, oli akna taga lumesadu. Millegipärast on igas majas, kus ma kunagi Londonis ööbinud olen, öösel alati väga-väga külm olnud. Ju nad vist „unustavad“ külalistetoas kütte sisse lülitada. Nii palju siis külalislahkusest :D
Ma tunnen, et mul tegelikult ei ole praegu inspiratsiooni, et kirjutada. Teoreetiliselt peaksin praegu magama, et homme kell 7 loengusse minna, aga tühja sellega :D
Päev 2
Võtsime juba üsna varakult jalad selga, et linna poole minna, kuid enne tuli astuda läbi Mrs. Beni juurest, kes jätkuvalt hommikul enda sättimiseks 2 tundi kulutab. Selle aja jooksul jõudsime võtta väikese ’tea and biscuits’ teda majutava vanadaamiga, kes oli väga-väga meeldiv ja rääkis nii ilusasti inglise keelt :) Siit aga nõuanne kategooriasse „tasuta söök Londonis“. Laske ennast teed jooma kutsuda. Küpsised täidavad päris hästi kõhtu ;)
Tol hetkel aga hakkasin juba natuke muret tundma, kas meil kunagi üldse ka nooremate inimestega vestelda õnnestub...
Jõudsime siis linna ja möödudes juhuslikult Royal Courts of Justice’st mõtlesime, et hmm, miks mitte sisse astuda. Mitte et meie ebakonventsionaalselt sportlik riietus ja roosad (!!!) sinised joped meid ümbritseva halli-musta-tumesinise massi hulgast silma poleks paistnud, jalutasime seal tähtsa ja tegusa näoga ringi. Oleks mõni kohalik kaasas olnud, oleksime ehk ka mõnele kohtuprotsessile pilgu peale visanud. Kirjade järgi on need ju kõigile avatud. (Tasuta ajaveetmisvõimalus Londonis nr. 3) Lihtsalt see pilt, kuidas meie neli oma kirjude jopedega tähtsate nägudega mingi lokitud parukaga tüübiga ja 3-4 kohtualusega tõtt vahime, see oleks nii hindamatu olnud :D :D (Saalides oli suht väga rahvast.)
Järgmisena möödusime mingist tornist ja muidugi tuli kõigil vastupandamatu soov sinna uduse ilmaga üles ronida, et olematut vaadet nautida. Ma ei olnudki eriti kade, kui alla teisi ootama jäin ja oma keedumuna närisin. Tegemist oli 1666. aasta tulekahju auks püstitatud sambaga, kus ees plaadil kuningas Charles II antiikses allegoorias oma linna kõigist hädadest päästab. Teoorias näeb sealt Tower Bridge’i, aga kuna tõenäosus selge ilmaga Londonisse sattuda on nii väike, siis pole väga mõtet sinna üles ronima hakata :)
Tower oli nagu ikka. Tegime kohustusliku keelenäitamise pildi beefeateriga ja mõned lollid pildid sillal. Juhuslikult sattusime ka Shakespeare’i kodukirikust mööduma, mis jääb just Toweri vastaskaldale. Tõenäoliselt nimetavad end tema kodukirikuks kõik need, mille lähedal ta elanud on. (Kas mitte Napoleon ei jätnud Ida-Euroopas igale poole maha endanimelisi asju???)
Sealt mitte kaugel oli ka ’The Golden Hind(e)’ millega Sir Francis Drake omal ajal maailmale tiiru peale tegi. Oleks meil rohkem aega olnud, oleksime ka Globe Theatre’ni jõudnud, aga otsustasin ühendust võtta oma esimese sohvaga Londonis. Te ju mäletate kõik filmi Notting Hill, kus Hugh Grant mängis Williami nimelist kutti. No mina läksingi tol õhtul ööbima Notting Hilli kuti juurde nimega William!! Kahjuks sellega igasugune sarnasus ka piirdus :(
Enne ööd läksime aga uuest Põhjametsa, et valmistada üks tõeline õhtusöök verivorsti, hapukapsa ja jahukastmega! Kuid sellest, kuidas üks ameeriklanna ja kaks inglast verivorsti sõid, räägin juba järgmisel korral :D
Head ööd.
Ja siin on Heleni telegraafistiilis versioon juhtunust:
(kommenteerisin ka natuke sulgudes :P)
Esiteks teised ei libistanud jäätisekokteili, vaid McFlurryt. Mr.Ben kiirustas ära Mrs.Beniga mingile tööalasele õhtusöögile. Ja me pidime veetma veel mitu tundi linnas, enne kui me Põhjametsa pidime minema.. Enne kui me seda jazzi, mis üldsegi polnud jazz, kuulama jõudsime, käisid Helen ja Celia ’antikvariaadis’ raamatuid vaatamas. Ja peale jazzi sõi Hullpull oma Houses of Parlamendi vaatega hotell-restoranis ära teise võileiva ja tomati. Seejärel kõndisime üle Westminsteri silla, vaatasime Westminster Abbey ära ja jalutasime veel ja veel, kuni lõpuks jõudsime Victoria Stationisse, kus Hullpulli hea sõber Helen talle Oyster Cardi ostis. Samal ajal, kui Celia pani oma Oysterile raha juurde, tahtis üks kobe London Undergroundis töötav kutt teha tutvust Heleniga, kuid Hullpull ei lasknud neil ühtegi sõna vahetada ja hüppas kiiresti vestlusesse vahele. See selleks, saime sealt endale linnakaardid vähemalt ja saime ka teada, et tegelikult ikka teatakse ka Eestist ühtteist. Niisiis istusime metroosse umbes pool tundi varem, kui oli planeeritud ja alustasime oma sõitu Põhjametsa poole. Kahjuks oodati meid Mr.Beni juurde kella kümneks alles, aga kuna väljas oli hirmus külm, siis tuli Hullpullil täiesti ’geniaalne’ idee, et me võiks sisse astuda erinevatesse söögikohtadesse sooja minna ja teeselda, et me loeme menüüd. Lõpuks otsustasime ikka kella lasta ja sisse minna.
Päev 2
Kui Helen ja Celia pool kümme Mr.Beni juurde jõudsid, ootas Hullpull neid juba õues. Läksime koos Mrs.Beni juurde, kes oli endiselt hommikumantlis ja siis tundis Hullpull ennast koduselt ja vestles mitu tundi Mrs.Beni majutajaga teisest maailmasõjast ja teistest teemadest. Lõpuks sai ka Mrs. Ben ennast riidesse ja me saime hakata linna poole liikuma. Esimene peatus oli Covent Garden. Mrs. Ben ostis sealt endale uue lõhnaõli ja ülejäänud tšillisid niisama. Seejärel leidsime Starbucksi ja saime sealt endale kakaod ja kohvi, . (hullpull: Mrs. Ben heldis ja ostis ka ullpullile kakao. Aitäh :) millega suundusime Royal Court of Justice’ss. Sellest ma parem ei räägiks. Aga kohtuhoone ees oli ka paparazzo. Seejärel jalutasime edasi ja mingi hetk leidsime Mäki, kuhu sooja suundusime. Seal osad sõid ja Hullpull rääkis enamus aega telefoniga. Väljunud Mäkist jalutasime edasi ja jõudsime mingi monumendi juurde, mille nimi oli The Monument. Hullpull, kellel raha ei olnud, otsustas teisi all oodata. Well done. Nimelt läks torni keerdtrepp, tappev keerdtrepp. Üleval oli vaade päris hea. Kuigi Londoni kohal oli tavapärane udu, oli Tower ja Tower Bridge olid ilusti näha. Ülevalt nägime Hullpulli ka ja hõikasime teda. Kui alla jõudsime, saime endale sertifikaadid, et me oleme roninud üles 311’st astmest. Edasi jõudsime Toweri juurde, tegime pilti Beefeateriga ja lasime Politseil endast pilti teha. (???) Siis jalutasime veel natuke ja kuna lumi ei olnud veel ära sulanud, siis võõrsil viibiv ja lumest puudust tundev Hullpull otsustas teha hästi pakkivast raskest lumest ühe lumepalli ja siis virutada see Helenile kuklasse. (ullpull: Ma tegelt sihtisin mööda, aga mul ei lähe kunagi täppi.) Tänks. Igatahes mingi hetk pidi Mrs. Ben Mr.Beniga kokku saama ja ta tahtis minema minna. Kuna pidime õhtul õhtusöögi valmistama, siis mõtlesime, et lähme ka metroosse ja lähme vaatama HullPulli öise elukoha Notting Hill’is üle. Muidugi seisime metroopeatuses ligi pool tundi, sest William lobises telefoniga.
Nagu näha, olin mõned kriitiliselt naljakad kohad ära unustanud. Andestamatu!
Musid.
Tuesday, January 26, 2010
Sunday, January 24, 2010
London - elu parim tripp!!! (1)
Kui käes on hilised õhtutunnid/varajased hommikutunnid ja äratuskellani on jäänud vaid viis tundi, on just õige aeg meenutada möödunud aegu üle-eelmisest nädalast.
Mis siis toimus? Kõigest elu parim tripp üle väina (ehk käise - la Manche) Londonisse. Enne lahkumist olin kindel, et tegin nende Ryanairi kohta üle mõistuse kallite piletite (80 euri) ostmisel hiiglasliku vea. Kõrvaltvaatajale võiski hiljem järgnenud sündmuste põhjal tunduda, et mu ennustus osutus tõeks, kuid elu käib ikka imelikke radu ja tundub, et õnn ei allu ühelegi Maal tuntud seaduspärale. Minu oma vähemalt mitte.
Kõik algas nii: enne piiramatuid söögiorgiaid (jõulud ja uus aasta) ning pikki maha magatud päevi (talvevaheaeg) otsustasin Alpide suusareisi asemel, mis liiga kalliks osutus, hoopis ühineda kahe eesti kamraadiga, kes kolmandale Londonisse külla minna plaanisid. Kõnealuste isikute privaatsuse ja maine kaitsmiseks kasutan järgnevas tekstis alias'i Celia, Ilus Helen ja lihtsalt Maria (a.k.a. Mrs. Ben)
Nii, kui ma nüüd siin natuke hullumeelselt kõlava isekeskis kõkutamise ära lõpetan, siis võib lisada, et tõenäoliselt jätab enamik tekstist minu blogi-lugejaid üsna külmaks. Laused nagu: "Nad on täitsa paljad!" või "Kensington Park Hotel" tunduvad täiesti tavalised eestikeelsed laused. Seda nad ei ole. Mida üritangi kohe tõestada.
Ilmselgelt on ka näha, et eestikeelsete väljendite kasutamisest puudust tunnen, sest tahaksin siia kirja panna iga naljaka/kavala ütluse, mida tean, et tõestada neile prantslastele, et ma tegelikult oskan ka rääkida! Haa, nägite nüüd! ... nad vist ei saanud aru :( :(
Olgu selle eesti keelega nagu on, tänase põhiloo jutustamisega peab vist alustama lihtsalt täiesti algusest.
1. päev
Peale seda kui olin äratuskella peale üles ärganud kell 6:30 hommikul, mis teatud varasematele kogemustele tuginedes polegi nii iseenesestmõistetav (khmm Riia reis 2009), eriti kui võtta arvesse, et olin viimase kuu jooksul sisse harjutanud rütmi 6-7 hommikul kuni 14:00 päeval ja mõtlesin, et on vist tõesti aeg magama minna umbes siis kui kõrvaltoast naabri hommikust äratuskella kuulsin (päris naljakas oli :S). Igatahes tol varajasel jaanuarikuu hommikul, pärast äratust ja sihikindlat peegli vältimist, vorpisin valmis kanaliha- ja šnitslivõileivad (mis muide hiljem vägagi marjaks ära kulusid, küll kuulete ;) ja jätsin oma arvuti Bee’le kasutamiseks, kes samasuguse topeltsuure hommikuse padjanäoga mulle poolkõõrdi otsa vaatas (ühised raskused on ikka naljakad.). Nimelt oli ta oma läpaka laadija just suutnud suitsu ja sädemeid välja ajama panna ja kuigi mu Dell on üsna tilluke, otsustasin teda mitte endaga kaasa võtta (üks asi vähem, mida ära kaotada saab). Muidugi võiksin kirjutamata jätta selle, et ta tegelikult kasutas mu raali umbes 15 minutit ja viskas siis vihaga kõrvale, sest mu klaviatuur on QWERTY, mis seadistatud eesti süsteemiga, ja kui ta ei leidnud üles allkriipsu ja ätti, et facebooki sisse logida, muutus mu läpakas tema jaoks täiesti kasutuks. (Pole üldse mõtet üritada teistele head teha.)
Väike vahemärkus: ma arvan, et sellest postitusest tuleb mu ajaoo pikim. Lisaks reisile pean siin vahele kirjutama ka kogu kõrvalinformatsiooni, mida ma juba mitme kuu jooksul regulaarsete blogipostitustena oleksin pidanud üles kirjutama. Jaa-jaa, sõnu regulaarsus ja mina ei leia te kollokatsioonide sõnaraamatus ühelt ja samalt leheküljelt.
Niisiis Bee on minu parim sõber siin, aga tema kirjeldus on juba eraldi blogipostitust väärt (lol).
Tolle esimese päeva sündmused jätkusid üsnagi meeldivalt. Õnneks on minu kodu juurest otse linnaliinibuss Toursi lennujaama, mis on nii nunnu tilluke kahe väravaga ehitis. Ma arvan, et nad on avatud üldse ainult teisipäeviti ja laupäeviti (siis tulevad sisse Ryanairi lennud :). Kahjuks pidin sinna nunnusse lennujaama jätma mu isa antud taskunoa, sest mu kaks reisikogemuste süsteemi läksid mingil hetkel asju pakkides lühisesse (lennukite käsipagas – terariistad ja vedelikud keelatud – ning seljakotimatk teadmata oludes (Kaitseliit) – vajalik taskunuga, et poest ostetud toidust võileibu vorpida). Õnneks suutsin lennujaamaonusid üle kavaldada, kui lõhnatesteri kahe šokolaadi vahele peitsin [muhahaa – kurikaelalik naer]. Hiljem sain aga teada, et tegelikult võisin väikeseid alla 100ml vedelikupudeleid nagu šampoon ja kreem kaasa võtta küll [d’oh]. Oleksin seda teadnud, siis poleks pidanud meeskodanike juures couchsurfingut tehes seebiga nägu ja tukka pesema :S, aga sellest juba hiljem... (ohh, see kõlab nii õudselt, tegelikult oli väga lahe ! :D
Edasi läks kõik üsna plaanipäraselt. Oli ilus krõbe hommik ning tavapärane tukastus vertikaalasendis ja rõõm Inglismaa (Suur-Britannia) pinnale jõuda mõjusid üsna turgutavalt. Kuni jõudsin easybusiga Victoria Stationisse... üllatus-üllatus, mingil hetkel pärast Toursis passikontrolli läbimist ja Victorias Stationisse jõudmist oli kaduma läinud minu kallis must Puma kotike, mis sel korral sisaldas kõiki dokumente ja pangakaarte (peale passi – viuhh). Vastu kõiki harjumusi olin just sel korral hommikul liiga väsinud olnud, et tõsta pooled asjad seljakoti sisetaskusse (vähemalt üks pangakaart ja mõned mittevajalikud kaardid). See on reisidel tavaliselt üks mu põhireeglitest. Eks mõned vead on vist andestamatud.
Jõudsid siis kohale minu kolm sõpra, kellele tervituslauseks ütlesin pärast viit kuud lahusolekut üsna ebakonventsionaalselt: „Mul ei ole rahakotti“. Well they didn’t see that one coming! :) Aga mis seal ikka. Olen olnud reisidel igasugustes väljapääsmatutes olukordades, kuid seekord olid mul vähemalt sõbrad kaasas (kes küll minu aitamise väljavaate peale just rõõmust ei hüpanud :))
Kas uskuda või ei, aga millegipärast olen 100% kindel, et just sel hetkel algas minu tõeline seiklus. Selle asemel, et mu reisi ära rikkuda, tegi see eesolevast ülipõneva väljakutse: kuidas Londonis 5 päeva ilma rahata ära elada ehk kuidas saab Londonis asju tasuta? Üldiselt mulle meeldib ise probleeme luua ja siis neile lahendusi otsida. (Mis töökohal sellist kogemust vaja võiks minna?)
Vahemärkus: teksti on juba kahe A4 jagu.
Nagu midagi polekski juhtunud, tegime siis ikkagi kohustusliku tiiru Sokuhüppeid Tegeva Singi palee juures, võtsime kuningannaga väikese ’tea and biscuits’, kusjuures mind löödi teenete eest rüütliks (mis oli mõõgaks, Celia? Ma ei mäleta enam!) Pildidokumentatsioon saab vist üles facebooki, kui kannatab kriitikat.
Ent kogu selle aja töötas mu pea nagu kompuuter genereerides skeeme, kuidas väljapääsmatust olukorrast välja pääseda. Tegelikult tean nüüd, et väljapääsmatuid olukordi ei ole olemas, sest loomulikult on mul olemas õde, kellele saab igal hetkel meili kirjutada. Lahendus järgmine: õde saadab sõbranna arvele raha ja sõbranna võtab selle automaadist välja. Loomulikult oli aga ainult ühel kolmest kamraadist funtksioneeriv pangakaart (funktsioneerivate pangakaartide tõenäosus ongi ju kolm ühele). Väike nõuanne: ärge ühinege Nordea pangaga, kes annab teile Maestro (?), mida peaaegu ükski välismaine pangaautomaat ei tunnista, ja aktiveerige alati oma uus pangakaart enne kasutamist. :)
Skeem tundus üsna geniaalne, ainuke viga selles, et raha pidi ootama kaks päeva :S Siin tulevad mängu eelmisel õhtul hoole ja vaevaga küpsetatud kanalõigud ja šnitsel ning üks keedumuna ja tomat. Muideks valgudieet pidigi kõige tõhusam olema.
Jätkasime siis oma jalutuskäiku väljakule, kus admiral Nelipoeg posti otsast Londonit piidleb, ja ennäe, vastused minu jutu alguses püstitatud küsimusele hakkasid ise-enesest välja kooruma. Tegelikult lausa hüppasid täitsa ise mulle näkku. Seal on purskkaevud! Ja inimesed viskavad ju purskkaevudesse raha! Aga viskavad liiga kaugele. :( Need külmast vähipunase käe hinnaga välja õngitsetud 50 penni said hiljem ühele kerjusele, kes kuuma šokolaadi (või vast mõne muu kurku soojendava joogi) jaoks raha palus. Tulevik tundus aga helge, sest sealsamas juures oli ka esimene tasuta vaatamisväärsus, kuhu külma ilma korral sisse sooja saab minna - National Gallery. Kahjuks ei jõudnud me esimesel korral muuseumi poest kaugemale, kuna nälg ei andnud asu. Pood oli aga minu jaoks silmi avava tähendusega, sest täheldasin, et olin iseenda teadmata sattunud Londonisse koos kolme kunstiklassi-humanitaarkooli õpilase-kunstihuvilisega. Skoor!
Tulevik tundus helge ka sellepärast, et pärast purskkaevust sentide välja õngitsemist (kas või ainult nalja pärast) ei ole võimalik enam madalamale langeda. :D :D Seega nüüdsest ikka ainult ülespoole! Per aspera ad astra.
Aga ei, esimese päeva seiklused ei ole veel läbi. Veel kaugeltki mitte. Päike oli alles loojunud (teoreetiliselt kusagil Londoni pilvede taga), kui reisidel alati mugavalt käepärast oleva mäki uksest sisse astusime.
Aga sellest juba järgmisel korral. Head ööd.
PS: minu ekstsentriline taustavärv on hommage ilusale Helenile
Mis siis toimus? Kõigest elu parim tripp üle väina (ehk käise - la Manche) Londonisse. Enne lahkumist olin kindel, et tegin nende Ryanairi kohta üle mõistuse kallite piletite (80 euri) ostmisel hiiglasliku vea. Kõrvaltvaatajale võiski hiljem järgnenud sündmuste põhjal tunduda, et mu ennustus osutus tõeks, kuid elu käib ikka imelikke radu ja tundub, et õnn ei allu ühelegi Maal tuntud seaduspärale. Minu oma vähemalt mitte.
Kõik algas nii: enne piiramatuid söögiorgiaid (jõulud ja uus aasta) ning pikki maha magatud päevi (talvevaheaeg) otsustasin Alpide suusareisi asemel, mis liiga kalliks osutus, hoopis ühineda kahe eesti kamraadiga, kes kolmandale Londonisse külla minna plaanisid. Kõnealuste isikute privaatsuse ja maine kaitsmiseks kasutan järgnevas tekstis alias'i Celia, Ilus Helen ja lihtsalt Maria (a.k.a. Mrs. Ben)
Nii, kui ma nüüd siin natuke hullumeelselt kõlava isekeskis kõkutamise ära lõpetan, siis võib lisada, et tõenäoliselt jätab enamik tekstist minu blogi-lugejaid üsna külmaks. Laused nagu: "Nad on täitsa paljad!" või "Kensington Park Hotel" tunduvad täiesti tavalised eestikeelsed laused. Seda nad ei ole. Mida üritangi kohe tõestada.
Ilmselgelt on ka näha, et eestikeelsete väljendite kasutamisest puudust tunnen, sest tahaksin siia kirja panna iga naljaka/kavala ütluse, mida tean, et tõestada neile prantslastele, et ma tegelikult oskan ka rääkida! Haa, nägite nüüd! ... nad vist ei saanud aru :( :(
Olgu selle eesti keelega nagu on, tänase põhiloo jutustamisega peab vist alustama lihtsalt täiesti algusest.
1. päev
Peale seda kui olin äratuskella peale üles ärganud kell 6:30 hommikul, mis teatud varasematele kogemustele tuginedes polegi nii iseenesestmõistetav (khmm Riia reis 2009), eriti kui võtta arvesse, et olin viimase kuu jooksul sisse harjutanud rütmi 6-7 hommikul kuni 14:00 päeval ja mõtlesin, et on vist tõesti aeg magama minna umbes siis kui kõrvaltoast naabri hommikust äratuskella kuulsin (päris naljakas oli :S). Igatahes tol varajasel jaanuarikuu hommikul, pärast äratust ja sihikindlat peegli vältimist, vorpisin valmis kanaliha- ja šnitslivõileivad (mis muide hiljem vägagi marjaks ära kulusid, küll kuulete ;) ja jätsin oma arvuti Bee’le kasutamiseks, kes samasuguse topeltsuure hommikuse padjanäoga mulle poolkõõrdi otsa vaatas (ühised raskused on ikka naljakad.). Nimelt oli ta oma läpaka laadija just suutnud suitsu ja sädemeid välja ajama panna ja kuigi mu Dell on üsna tilluke, otsustasin teda mitte endaga kaasa võtta (üks asi vähem, mida ära kaotada saab). Muidugi võiksin kirjutamata jätta selle, et ta tegelikult kasutas mu raali umbes 15 minutit ja viskas siis vihaga kõrvale, sest mu klaviatuur on QWERTY, mis seadistatud eesti süsteemiga, ja kui ta ei leidnud üles allkriipsu ja ätti, et facebooki sisse logida, muutus mu läpakas tema jaoks täiesti kasutuks. (Pole üldse mõtet üritada teistele head teha.)
Väike vahemärkus: ma arvan, et sellest postitusest tuleb mu ajaoo pikim. Lisaks reisile pean siin vahele kirjutama ka kogu kõrvalinformatsiooni, mida ma juba mitme kuu jooksul regulaarsete blogipostitustena oleksin pidanud üles kirjutama. Jaa-jaa, sõnu regulaarsus ja mina ei leia te kollokatsioonide sõnaraamatus ühelt ja samalt leheküljelt.
Niisiis Bee on minu parim sõber siin, aga tema kirjeldus on juba eraldi blogipostitust väärt (lol).
Tolle esimese päeva sündmused jätkusid üsnagi meeldivalt. Õnneks on minu kodu juurest otse linnaliinibuss Toursi lennujaama, mis on nii nunnu tilluke kahe väravaga ehitis. Ma arvan, et nad on avatud üldse ainult teisipäeviti ja laupäeviti (siis tulevad sisse Ryanairi lennud :). Kahjuks pidin sinna nunnusse lennujaama jätma mu isa antud taskunoa, sest mu kaks reisikogemuste süsteemi läksid mingil hetkel asju pakkides lühisesse (lennukite käsipagas – terariistad ja vedelikud keelatud – ning seljakotimatk teadmata oludes (Kaitseliit) – vajalik taskunuga, et poest ostetud toidust võileibu vorpida). Õnneks suutsin lennujaamaonusid üle kavaldada, kui lõhnatesteri kahe šokolaadi vahele peitsin [muhahaa – kurikaelalik naer]. Hiljem sain aga teada, et tegelikult võisin väikeseid alla 100ml vedelikupudeleid nagu šampoon ja kreem kaasa võtta küll [d’oh]. Oleksin seda teadnud, siis poleks pidanud meeskodanike juures couchsurfingut tehes seebiga nägu ja tukka pesema :S, aga sellest juba hiljem... (ohh, see kõlab nii õudselt, tegelikult oli väga lahe ! :D
Edasi läks kõik üsna plaanipäraselt. Oli ilus krõbe hommik ning tavapärane tukastus vertikaalasendis ja rõõm Inglismaa (Suur-Britannia) pinnale jõuda mõjusid üsna turgutavalt. Kuni jõudsin easybusiga Victoria Stationisse... üllatus-üllatus, mingil hetkel pärast Toursis passikontrolli läbimist ja Victorias Stationisse jõudmist oli kaduma läinud minu kallis must Puma kotike, mis sel korral sisaldas kõiki dokumente ja pangakaarte (peale passi – viuhh). Vastu kõiki harjumusi olin just sel korral hommikul liiga väsinud olnud, et tõsta pooled asjad seljakoti sisetaskusse (vähemalt üks pangakaart ja mõned mittevajalikud kaardid). See on reisidel tavaliselt üks mu põhireeglitest. Eks mõned vead on vist andestamatud.
Jõudsid siis kohale minu kolm sõpra, kellele tervituslauseks ütlesin pärast viit kuud lahusolekut üsna ebakonventsionaalselt: „Mul ei ole rahakotti“. Well they didn’t see that one coming! :) Aga mis seal ikka. Olen olnud reisidel igasugustes väljapääsmatutes olukordades, kuid seekord olid mul vähemalt sõbrad kaasas (kes küll minu aitamise väljavaate peale just rõõmust ei hüpanud :))
Kas uskuda või ei, aga millegipärast olen 100% kindel, et just sel hetkel algas minu tõeline seiklus. Selle asemel, et mu reisi ära rikkuda, tegi see eesolevast ülipõneva väljakutse: kuidas Londonis 5 päeva ilma rahata ära elada ehk kuidas saab Londonis asju tasuta? Üldiselt mulle meeldib ise probleeme luua ja siis neile lahendusi otsida. (Mis töökohal sellist kogemust vaja võiks minna?)
Vahemärkus: teksti on juba kahe A4 jagu.
Nagu midagi polekski juhtunud, tegime siis ikkagi kohustusliku tiiru Sokuhüppeid Tegeva Singi palee juures, võtsime kuningannaga väikese ’tea and biscuits’, kusjuures mind löödi teenete eest rüütliks (mis oli mõõgaks, Celia? Ma ei mäleta enam!) Pildidokumentatsioon saab vist üles facebooki, kui kannatab kriitikat.
Ent kogu selle aja töötas mu pea nagu kompuuter genereerides skeeme, kuidas väljapääsmatust olukorrast välja pääseda. Tegelikult tean nüüd, et väljapääsmatuid olukordi ei ole olemas, sest loomulikult on mul olemas õde, kellele saab igal hetkel meili kirjutada. Lahendus järgmine: õde saadab sõbranna arvele raha ja sõbranna võtab selle automaadist välja. Loomulikult oli aga ainult ühel kolmest kamraadist funtksioneeriv pangakaart (funktsioneerivate pangakaartide tõenäosus ongi ju kolm ühele). Väike nõuanne: ärge ühinege Nordea pangaga, kes annab teile Maestro (?), mida peaaegu ükski välismaine pangaautomaat ei tunnista, ja aktiveerige alati oma uus pangakaart enne kasutamist. :)
Skeem tundus üsna geniaalne, ainuke viga selles, et raha pidi ootama kaks päeva :S Siin tulevad mängu eelmisel õhtul hoole ja vaevaga küpsetatud kanalõigud ja šnitsel ning üks keedumuna ja tomat. Muideks valgudieet pidigi kõige tõhusam olema.
Jätkasime siis oma jalutuskäiku väljakule, kus admiral Nelipoeg posti otsast Londonit piidleb, ja ennäe, vastused minu jutu alguses püstitatud küsimusele hakkasid ise-enesest välja kooruma. Tegelikult lausa hüppasid täitsa ise mulle näkku. Seal on purskkaevud! Ja inimesed viskavad ju purskkaevudesse raha! Aga viskavad liiga kaugele. :( Need külmast vähipunase käe hinnaga välja õngitsetud 50 penni said hiljem ühele kerjusele, kes kuuma šokolaadi (või vast mõne muu kurku soojendava joogi) jaoks raha palus. Tulevik tundus aga helge, sest sealsamas juures oli ka esimene tasuta vaatamisväärsus, kuhu külma ilma korral sisse sooja saab minna - National Gallery. Kahjuks ei jõudnud me esimesel korral muuseumi poest kaugemale, kuna nälg ei andnud asu. Pood oli aga minu jaoks silmi avava tähendusega, sest täheldasin, et olin iseenda teadmata sattunud Londonisse koos kolme kunstiklassi-humanitaarkooli õpilase-kunstihuvilisega. Skoor!
Tulevik tundus helge ka sellepärast, et pärast purskkaevust sentide välja õngitsemist (kas või ainult nalja pärast) ei ole võimalik enam madalamale langeda. :D :D Seega nüüdsest ikka ainult ülespoole! Per aspera ad astra.
Aga ei, esimese päeva seiklused ei ole veel läbi. Veel kaugeltki mitte. Päike oli alles loojunud (teoreetiliselt kusagil Londoni pilvede taga), kui reisidel alati mugavalt käepärast oleva mäki uksest sisse astusime.
Aga sellest juba järgmisel korral. Head ööd.
PS: minu ekstsentriline taustavärv on hommage ilusale Helenile
Sunday, January 3, 2010
Eesti prantsuse meedias
Vaadates riiklikku uudistekanalit France24 sattusin põhiteemaks olevate terrorirünnakute, gripi, mässude, Jeemeni puruvaeste põgenike vahel nägema midagi, mille peale mul algul suu lahti jäi. Nimelt ka Eesti ületab siin Prantsusmaal uudistekünnise. Millega siis? Ei, mitte meie tarbitud 12 liitri puhta alkoholiga inimese kohta või venelaste diskrimineerimisega. Tuleb välja, et Eesti (ja Soome) õpilased on lugemisoskuses kõigist teistest Eurooplastest üle. Juba nädal aega kordab France24 tervelt viieminutilist reportaaži, kus võetakse intervjuu mingilt lasteaiakasvatajalt ja ühelt emalt, kes mõlemad kõnelevad "mina rääkima" eesti keelt. Eks on tegemist lihtsalt juhusega, et nad kahe venekeelse peale sattusid. See polegi oluline. Lihtsalt uskumatu oli näha midagi nii lihtsat kogu selle terrori ja vaesuse kõrval.
Mingil hetkel näidati ka Indrek Tarandit ilusa eesti aktsendiga ingliskeeles seletamas, kuidas Eesti identiteet on eesti keel ja keele säilitamiseks tuleb seda mitte ainult rääkida, vaid selles ka kirjutada. Ilmselgelt.
Ma oleks tolle reportaaži juba ära unustanud, isegi kui seda korratakse vähemalt 5 korda päevas, aga täna sattusin Postimehe kaliibriga ajalehe Figaro lugemisel artiklile, mis räägib Sloveeniast, kuid mingil põhjusel suudab ikka ka Eestit mainida. Muidugi jälle positiivsest küljest. Ilmselgelt.
Lause järgmine:
L'Estonie, tout au nord de notre continent, et la Slovénie, tout au sud, sont les deux pays qui rattrapent les standards de l'Europe de l'Ouest à marche forcée.
Minu diletantlik tõlge:
Kontinendi põhjas asuv Eesti ja täiesti lõunas asuv Sloveenia on kaks riiki, mis täiskäigul Lääne-Euroopa standarditele järgi jõuavad.
Frankofiilidele täpsemaks tutvumiseks siin ka link.
http://www.lefigaro.fr/international/2010/01/02/01003-20100102ARTFIG00147-ljubljana-si-naturellement-europeenne-.php
Elagu Eesti!
Mingil hetkel näidati ka Indrek Tarandit ilusa eesti aktsendiga ingliskeeles seletamas, kuidas Eesti identiteet on eesti keel ja keele säilitamiseks tuleb seda mitte ainult rääkida, vaid selles ka kirjutada. Ilmselgelt.
Ma oleks tolle reportaaži juba ära unustanud, isegi kui seda korratakse vähemalt 5 korda päevas, aga täna sattusin Postimehe kaliibriga ajalehe Figaro lugemisel artiklile, mis räägib Sloveeniast, kuid mingil põhjusel suudab ikka ka Eestit mainida. Muidugi jälle positiivsest küljest. Ilmselgelt.
Lause järgmine:
L'Estonie, tout au nord de notre continent, et la Slovénie, tout au sud, sont les deux pays qui rattrapent les standards de l'Europe de l'Ouest à marche forcée.
Minu diletantlik tõlge:
Kontinendi põhjas asuv Eesti ja täiesti lõunas asuv Sloveenia on kaks riiki, mis täiskäigul Lääne-Euroopa standarditele järgi jõuavad.
Frankofiilidele täpsemaks tutvumiseks siin ka link.
http://www.lefigaro.fr/international/2010/01/02/01003-20100102ARTFIG00147-ljubljana-si-naturellement-europeenne-.php
Elagu Eesti!
Sunday, November 29, 2009
Üks mõte
Vaimulik Desmond Tutu:
"I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous
problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS
— and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in
bed."
"I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous
problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS
— and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in
bed."
Sunday, November 22, 2009
Hüüdnimed
Igal mu eluetapiga seostub mingi hüüdnimi ning et mitte mõnda erilisemat neist ära unustada, panen siia kirja need, mis mulle siiamaani siin antud on.
Ma cherie (mu kallim) - ilmselgelt keegi, kes mind sebida üritas
Juju - mingi araabia kook
Viki - sellega seostub mul kohe Spice Girlsi Victoria Beckham, kellele ei meeldinud, et teda Vikiks kutsutakse. Tore, et mul nii tähtsad informatsioonikillud niivõrd hästi meeles püsivad.
Ulvi - siin ei kõla see üldse nii vanamuti nime moodi kui Eestis, nii et pole paha.
Ulli kõlab siin kahtlaselt Willy moodi, nii et langes seetõttu kohe välja.
To be continued...
Ma cherie (mu kallim) - ilmselgelt keegi, kes mind sebida üritas
Juju - mingi araabia kook
Viki - sellega seostub mul kohe Spice Girlsi Victoria Beckham, kellele ei meeldinud, et teda Vikiks kutsutakse. Tore, et mul nii tähtsad informatsioonikillud niivõrd hästi meeles püsivad.
Ulvi - siin ei kõla see üldse nii vanamuti nime moodi kui Eestis, nii et pole paha.
Ulli kõlab siin kahtlaselt Willy moodi, nii et langes seetõttu kohe välja.
To be continued...
Aladdini võluvaip
Kas oleksin kunagi ette kujutanud, et leian end pühapäeva pärastlõunal nelja tuneeslasega jalgpalli vaatamas, vesipiipu popsutamas ja teed joomas? Natuke fantaasiat ja nagu lupsti lendasin Aladdini võluvaibal kusagile 1001 öö muinasjuttude maailma, kuigi tegelikult olin vaid kõrvaltoas. Maailm sinu kodus. Või siis minu kodus :)
Õppisin oma esimese tuneesiakeelse sõna. (Jah, nad kõik kirjutavad araabia keeles, aga räägivad tuneesia keelt või liibüa keelt või maroko keelt.)
Igatahes oli sõnaks "hasba!" (mingi jämedus, mis viitab meeste teatud kehaosale) Kasulik teada.
Aga ega head ei saa halvata. Mul on vist kokkade kaitsejumalale mingi ohverdus tegemata jäänud või ei märganud ma mõnda vanamutikest üle tee aidata, sest üks tegevus, kus mul lihtsalt kunagi ei õnnestu, on toidutegemine. Kui ma kunagi mingi meeltesegaduse või hullumeelse eneseületussoovi ajel teid enda juurde sööma kutsun, siis enne nõustumist uurige kindlasti diskreetselt, kas kavatsen söögi ise valmis teha või kaupsi söögiletist osta.
Kui teha kokkuvõte kogu nädalast, siis peab kindlasti rääkima ka kolmapäevasest ja neljapäevasest, reedesest ja laupäevasest peost. Ma ise ka ei usu, et ma nii vastupidav olen. Eestis oli mul juba peale kolmapäeva toss väljas...
Igatahes laupäevasel peol õnnestus mul siit lõpuks venelasi leida. Mina olin vist oma leiu puhul natuke entusiastlikum kui nemad, aga vähemalt oli tore näha kedagi, kes mulle natukegi kodu meenutab. Aladini imevaip on äge, aga ta viib mind ikka ainult kodust kaugemale.
Ilm on siin tõeliselt pehme. Käin ikka veel oma sügisjakiga ja madalrõhkkonna puhul on täiesti Eesti septembri tunne, nii et minu jaoks täiesti ideaalne kliima. Lisaks näeb päikest palju rohkem kui Eestis. Ma küll kadestan seda lumist talve, mida sellel aastal teile lubatakse ja mis minul kahjuks nägemata jääb, kuid jõululõuna koos Erasmuslastega - elus peab kõik järgi proovima.
Päeva ja öö süsteem on mul sassis nagu alati, sest kell 3.23 blogi kirjutada ei ole vist päris normaalne. Vähemalt ei ole mul nüüd toanaabrit, kes sellepärast kannatama peab.
Terviseks!
Õppisin oma esimese tuneesiakeelse sõna. (Jah, nad kõik kirjutavad araabia keeles, aga räägivad tuneesia keelt või liibüa keelt või maroko keelt.)
Igatahes oli sõnaks "hasba!" (mingi jämedus, mis viitab meeste teatud kehaosale) Kasulik teada.
Aga ega head ei saa halvata. Mul on vist kokkade kaitsejumalale mingi ohverdus tegemata jäänud või ei märganud ma mõnda vanamutikest üle tee aidata, sest üks tegevus, kus mul lihtsalt kunagi ei õnnestu, on toidutegemine. Kui ma kunagi mingi meeltesegaduse või hullumeelse eneseületussoovi ajel teid enda juurde sööma kutsun, siis enne nõustumist uurige kindlasti diskreetselt, kas kavatsen söögi ise valmis teha või kaupsi söögiletist osta.
Kui teha kokkuvõte kogu nädalast, siis peab kindlasti rääkima ka kolmapäevasest ja neljapäevasest, reedesest ja laupäevasest peost. Ma ise ka ei usu, et ma nii vastupidav olen. Eestis oli mul juba peale kolmapäeva toss väljas...
Igatahes laupäevasel peol õnnestus mul siit lõpuks venelasi leida. Mina olin vist oma leiu puhul natuke entusiastlikum kui nemad, aga vähemalt oli tore näha kedagi, kes mulle natukegi kodu meenutab. Aladini imevaip on äge, aga ta viib mind ikka ainult kodust kaugemale.
Ilm on siin tõeliselt pehme. Käin ikka veel oma sügisjakiga ja madalrõhkkonna puhul on täiesti Eesti septembri tunne, nii et minu jaoks täiesti ideaalne kliima. Lisaks näeb päikest palju rohkem kui Eestis. Ma küll kadestan seda lumist talve, mida sellel aastal teile lubatakse ja mis minul kahjuks nägemata jääb, kuid jõululõuna koos Erasmuslastega - elus peab kõik järgi proovima.
Päeva ja öö süsteem on mul sassis nagu alati, sest kell 3.23 blogi kirjutada ei ole vist päris normaalne. Vähemalt ei ole mul nüüd toanaabrit, kes sellepärast kannatama peab.
Terviseks!
Subscribe to:
Posts (Atom)