Espresso hetked

Ma tean, et paljud neist hetkedest jäävad minuga. Paljud unustan ja kaotan. Sellepärast tahan neist siia kirjutada.

Minu sõbranna itaaliast seletas mulle, miks itaallased eelistavad üliväikest espressot. Sest see on ainult üks hetk, ainult üks moment, kuid kogemus on just seepärast nii palju võimsam. Espresso hetk.
See oli Bordeaux kesklinnas St. Micheli kiriku platsil, kus pesitseb pisike araabia turukese moodi asjandus ja noored kirikuseina kõrval oleva korvi all palli mängivad. Bordeaux on midagi põhja-Prantsusmaa ja Marseille vahepealset. Öösel ei tülitanud meid kordagi araablased, küll aga igast sorti prantslased.
Lugu järgmine:
Istusime mingil platsil ja üks tüüp tuleb meiega rääkima. Päris normaalne tüüp oli. Siis tuli järgmine kutt, tema sõber, ja tahtis meile prantsuse moodi tere öelda (põsemusidega). No mis siis ikka, las ütleb. Juttu alustas sellega: "Vous inquietez pas. je suis homosexuel" (Ärge muretsege, tüdrukud, olen homoseksuaal.)

Ja riivitud porgandi lugu ma ei saa teile rääkida, sest te ei olnud seal. Te jäite sellest espresso hetkest ilma. See on möödas.

Täna tähistasin oma tähtpäeva. Möödas on kaks kuud. Tulemus: parem prantsuse keel, nõrgem inglise keel ja hunnik rahvusvahelisi sõpru. Üks teine itaallannast sõbranna tuli minu juurde süüa tegema. Siis tuli veel itaallasi ja kutsusin rahvast kõrvalkoridorist ka. Pidu esmaspäeva õhtul kella 2ni. See kõlab juba Erasmuse moodi.

Eesti keeles kirjutamine tundub praegu nii vale ja kohmakas, aga ega minust kunagi prantslast ei saa. Ega ka inglast. Tant mieux! (Seda parem.) Prantslane ja inglane olla on nii tavaline.
Leian ennast igasuguste inimestega, kellega pikka aega harjuma pean. Võiks arvata küll, et pärast kõiki neid reise ja väljakutseid olen kõigeks valmis, aga ega tegelikult on uus asi alati uus.

PS: Tuleb välja, et araablased vaatavad kõigepealt tüdruku keha ja prantslased silmi, kuid mõlemad vaatavad teisena naeratust. Ha.ha.